Kognitiivne konsistents
Mariann Kaar + Marge Kasper
Inimeste hoiakud on kõik tihedalt seotud, teisisõnu sobivad nad üksteisega kokku, olemata vastuolus. Nad ei ole vastuolus seepärast, sest nad tulenevad põhiväärtustest. Arvamus sisemisest hoiakute konsistentsist toetub psühholoog Eysenck’i nii radikaal-konservatiivsele kui liberaal-konservatiivsele faktorile. Üldiselt on hoiakud konsistentsilt liberaalsed, konservatiivsed või paiknevad kuldsel keskteel.
Psühholoogid on paigutanud meie mõtete ja tunnete loogika kognitiivse konsistentsi nime alla. Kognitiivse konsistentsi mõte seisneb selles, et me püüame aktiivselt olla oma hoiakutes, uskumustes ja käitumises konsistentsed.
Miks hoiakud peavad olema resistentsed?
· esiteks, seepärast, et arvatavasti tulevad nad esile varajases eas ja on tegelikult isisklikud iseloomujooned.
· teiseks, sest iga seisukoht on suhtepaaris teistega samal skaalal ja seetõttu on raske neid muuta.
·
Allport’i ja Potsman’i uurimuse tulemusel selgub, et me soovime säilitada konsistentsi ja vältida hoiakute muutust.
Näiteks paluti isikutel kirjeldada pilti, millel valge mees vestles neegriga. Valge mees hoidis käes habemenuga. Jutu käigus nii üks kui teine detail muutus. Need, kes suhtusid neegritesse teatud eelarvamusega, muutsid loo üksikasju nii, nagu oleks hoopis neeger hoidnud käes habemenuga.
Veel selgus ühes huvitavas TV uuringus sarnane tulemus, usaldusväärse pealtnägija silmade läbi. “Paljaks röövitut” kehastas näitleja, kes varastati päise päeva ajal paljaks. Selja tagant ründav tänavaröövel ei olnud puhtalt stereotüüpne röövel. Ta oli valge keskealine mees, korralikult riietatud ja kandis prille. Pealtnägija ütluste kohaselt kirjeldati teda kui teismelist või 20-ndates noorukit. Paljud pidasid teda neegriks. Keegi ei maininud prille.
Seisukoha muutuse toob esile konsistents. Kuigi sügaval asetsevaid seisukohti on raske muuta, pole see siiski võimatu.
Huvitav uuring viidi läbi Rokeach’i poolt 1968. a. Ta palus 3-l eri grupil liigitada hoiakuid tähtsuse järjekorras.
Need 3 gruppi olid:
· need, kes võtsid osa tsiviilõiguste demonstratsioonist 60-ndatel
· need, kes ei võtnud osa, kuid elasid kaasa ja olid tsiviilõiguste poolt
· need, kes suhtusid vaenulikult aktivistide üritusse
Tulemused näitavad, kui kõrgelt iga grupp liigitas vabaduse ja võrdsuse tulemusi
|
|
Osaleja |
Kaasaelav |
Vaenulik |
|
Vabadus |
1 |
1 |
2 |
|
Võrdsus |
3 |
6 |
11 |
Nagu tabelist selgub, pandi vabadus kõigi poolt esimesele või teisele kohale, võrdsus seevastu oli kaunis tähtsusetu (11-ndal kohal) ka neile, kes ei elanud kaasa tsiviilõiguslastele.
Eksperimenteerija arutas neid tulemusi koos osalejatega. Ta spekuleeris, et võib-olla need, kes andsid võrdsusele madalama hinde, peavad tähtsamaks oma enda vabadust, mitte aga teiste oma. Osavõtjatel paluti vaagida aja möödudes nende omi hoiakuid. Kolme nädala pärast, kolme kuu pärast ja lõpuks 5 kuud hiljem paluti uuesti tulemusi reastada. Need, kes olid tsiviilõiguste poolt aga algselt asetasid võrdsuse madalamale, seadsid selle nüüd kõrgemale tasemele ja olid ikkagi õiguste poolt Huvitav on, et muutused olid suuremad pärast kolme või viit kuud, kui pärast kolme nädalat. Sugestsioonist tuleneb, et mõne aja pärast vastuolulisus muudab isiksuse uskumuste süsteemi.
Kui me teame inimeste seisukohti, siis on võimalik ennustada nende käitumist. Näiteks, kui inimesed suhtuvad positiivselt mingi partei poliitilisse programmi, siis nad hääletavad selle partei poolt. Praktikas hoiakute ja käitumise vaheline suhe ei ole otsene. Probleem on lihtne, sest inimesed valetavad oma hoiakute kohta, nii on raske teada saada nende algseid hoiakuid.
Näiteks 1992. a. hääletuse teel valimine.
Rahva arvamuste nimekiri enne 1992. a näitas hääletajate soodustavat hoiakut Liberaalse Partei vastu, aga suur hulk hääletas valimispäeval hoopis konservatiivide poolt.
Tegelikult määrame inimeste käitumist esimesest hetkest alates, tundub, et käitumise tuletamisel hoiakud töötavad paremini
·
kui nad on tugevad ja kokkusobivad;
·
nad põhinevad ja on ühendatud isiklikul
kogemusel;
·
nad on spetsiifiliselt ühendatud
käitumise prognoosimisega.
· tundmuslik komponent (tunded)
· kognitiivne komponent (veendumused)
· käitumuslik komponent (tegelikud toimingud)
Fakt on, et need komponendid teevad hoiakute mõiste teataval määral kahtlaseks. Mõned uskumused kindlasti ei sisalda hoiakuid. Sellest tulenevalt,uskumused kujundavad hoiakuid.
Hoiakud ja suhtumised asjadesse, olukordadesse. Nende hoiakute uskumine ja disharmoonia vältimine.
Festingeri väide:
Käitumine oleneb suurel määral sellest, kui tugev on uskumus hoiakutesse, kui lihtne on neid muuta ja sellest, kui tugev on vastupidine väide või argument.
Katsetest selgub, et situatsioonid ja arusaamad, mis sisaldavad hoiakulisi käitumisi, on muudetavad seda enam, mida suurem on hind või mõjutamismeetod.
/näide/
Kellman’i katse õppetunnis:
Testis kooliõpilasi. Igal ühel neist on ju olemas oma kindel lemmik kangelane. Niisiis nõuti lastelt kirjandit, milles eelistatakse mõnda teist kangelast tunduvalt enam, kui oma senist lemmikut. Poolele klassile öeldi, et terve klass saab selle eest tasuta kinno. Ülejäänud klass kirjutas teadmises, et ainult viis saavad priipiletid. Tulemus oli selline, et “viieinimese” grupp muutis oma eelistusi tunduvalt rohkem kui teised.
Sellest järeldub, et mida rohkem inimestele maksta, seda enam on nad nõus pingutama võitluses iseenda minaga ja oma uskumistega.
Esiteks on see asi, mida väärtustatakse oma elus liialt kõrgelt.
Võib tekkida konflikt iseendaga, kui pöörame liialt suurt tähelepanu millegile suurt jõupingutust nõudvale asjale ja tulemuseks asi ikkagi ebaõnnestub.
Selle konflikti ärahoidmiseks hakatakse tihti otsima vabandusi stiilis- pingutus oli tõesti nauditav, või et see polnudki väga suur pingutus või et asi oli siiski seda väärt.
Sellist reaktsiooni nimetatakse endale kindlaksjäämise soovi (ja ka heakskiidu soovi).
Selleks on kaks võimalust
· Lisama eneseimagot ( kohandama ja täpsustama)
· Ümberseletama kogemust.
On tõestatud, et inimesed kasutavad seda teist otsust enim.
Inimene, kes on koolis olnud hea matemaatikas omab osa nende enese olemuses.”ma olen matemaatikas tugev”. Mis juhtub, kui nad leiavad end kukkumas kolledzis “A” tasemelt? Nad kohandavad end mõttega:” ma ei olegi nii tugev matemaatikas, kui ma arvasin”. Või nad seletavad ümber eksperimendi: “matemaatika õps on nõme”, “matemaatika õppekava on täielik praht”, “mul läheks matemaatikas väga hästi, kui mul ei oleks teisi probleeme, mille pärast muretseda…” jne.
Praktiline rakendamine.
Selle eksperimendi lõpptulemus ja teised väärad situatsioonid tulenevad muudest rohkem realistlikest olukordadest.
Näiteks: kui laps kuuletub vaiksele nõudele, mitte mängida atraktiivse mänguasjaga, ta leiab varsti, et see polegi atraktiivne. Kui lapsele karmisõnaliselt keelata mängida sama asjaga, jätkub tal huvi selle vastu.
Personaalsuse
ülesehitamise teooria (Kelly) –
Kelly baseerus rõhutatult personaalsete kogemuste (sh. teadmiste) arendamisele.
Kogemused sisaldavad mõtlemise tulemusi, probleemide lahendamisi ja ürituste prognoosimist.
Ümbritsetuna sellest uskus Kelly, et igaüks meist käitub nagu naturaalne teadlane. Tähtsaim vajadus selles käitumises, on kontrollida ümbritsevat tegevust. Me juurdleme selle üle, et mõista ja teha endale selgeks, mis üldse toimub.
/näide/
Kui küsida oma keskmiselt abivalmilt kommunikatsiooni teooria lektorilt abi ja tema annab hoopis “vastu kõrvu”. Siis arvatavalt ei jäta sa seda niisama. Püüad mõista põhjust: kas küsisid valet viisi? Oled teinud midagi, mis teda ärritab? Võibolla on tal probleeme hoopiski juhatusega? Mine tagasi oma mõtetes ja püüa välja mõelda, miks see on juhtunud, rajades teooria või kaks ja püüda näha, kuidas need sobivad ülejäänud faktidega – täpselt nii nagu teevad teadlased. Inimene loob omad viisid nägemaks maailma, milles ta elab. Maailm ei loo neid tema jaoks. Ta loo konstrukte ja proovib neid siis sinna sisse sobitada.
Ebakindlas universumis konstrueerime me teaduslikku hüpoteesi, ka omame eeldavat jõudu.
Vastavalt filosoofia teadlastele, Karl Popper’i väitele, päris teaduslik meetod on rajada hüpoteesid ja siis otsida valet nendes. Me ei suuda iial kinnitada teaduslikke hüpoteese; parim, millele baseeruda saame hüpoteeside puhul on ainult see, et väide on siiamaani edukalt koos püsinud; testide kiuste, mis on püüdnud seda koost lükata.
Rajatakse tihti lihtsalt hüpoteese ja testitakse neid tuntud faktide vastu, mitte täit huvi tundes, neutraalsel viisil.
Pigem võib juhtuda, et toimub aktiivne otsing kinnituse leidmiseks oma hüpoteesidele, mida on rajatud.
/näide/
Mees rajas vaenuliku suhtumise naaberkonda; et tema naaber otsiks võimalust temale kahju tekidada. Andis selleks võimaluse. Ta testis oma hüpoteese, visates kive naabri koera pihta. Kui naaber reageeris sellele vihaselt, siis võis testija olla rahul tulemusega, sest hüpotees leidis kinnitust.
Kelly argument on, et sotsiaalne kogemus tuleneb arengu suurusest, testimisest ja arvatavasti selliste teooriate äraviskamisest.
Põhiprobleemid tulevad inimeste vahelistest suhetest ja inimese sisesuhetest.
Personaalsuse
ülesehitamine.
Kelly nägemuse põjal, me kõik püüame arendada oma personaalsust, mida me kasutame mõistmaks maailma meie endi ümber.
Igaüks meist omab tervet trobikonda väljakutseid testideks, mida katsetame meid ümbritsevate inimeste peal.
/näide/
Õpilane võib hüpoteesida, et ma olen ilus, kergeltvõetav ja seetõttu arvab, et ma olen hea meelega nõus vastu võtma kohapeal tehtud tööd. Ja kui see siis tuleb välja, et ei vasta tõele, tuleb plaan ümbertöötada.
Õpilane võib siis rakendada mõtteviisi, et ma olen julm ja mitte aus ja et ma võtan bistist heade hinnete eest – kui ma siis võtaks raha, oleks plaan toetust leidnud.
On oluline märgata sõna personaalne personaalses ehitatud teoorias. Meil kõigil ei pruugi olla sama ülesehituse koosseis (tagavara).
Et teada saada, kuidas individuaalse ülesehituse süsteem töötab, arendas Kelly välja induviduaalse ülesehituse varamu. Terapeut andis ülessande mõelda inimeste peale, keda ta tunneb ja leida sõnu nende kirjeldamiseks – terapeut hangib nõnda põhilise ülesehituse. Ta uurib, kuidas inimene on sõnast aru saanud ja seda seletab.
Olenevalt praktilise töö tüübist võib sulle olla oluline hinnata oma publiku individuaalset ülesehitust. See on pealmiselt kui sa näed ette, et teised võivad tunduvalt erineda sinust enesest. Sa soovid peaaegu kindlalt hinnata nende suhtumisi oma lõpetatud tehislikkusega.
Osgood’I semaatiline erinevus võib olla üks viis seda teha, aga selle asja juures on halb see, et see kindlustab reageeriaid bipolaarse ehitusega. Me kõik omame erinevat ülesehitus tagavara, see võib olla rohkem sobilikum, et lasta reageeriatel valida nende oma.
Sõna mõte tuleneb tema kasutamisest keeles.
Sõna kasutamine praktikas on tema tähendus.
Asjadele on antud tähendused, näiteks sõna “auto”, mis on kirjeldatud erinevate omadussõnadega. Erinevad inimesed kirjeldavad samu nähtusi ja asju erinevate omadussõnadega kuid samas leiavad mõnele sõnale ka ühise tähenduse.